MTÜ Meeste Garaaž on kutsutud ellu Tartu Ülikoolis läbi viidud rahvusvahelise projekti (Connecting Men and Stronger Local Communities) raames, eesmärgiga kaasata üksindusriskis 45-75 eluaastates mehi klubilistesse tegevustesse, et suurendada nende osalemist ühiskonnaelus.
Kaheaastase projektiperioodi vältel on praktilistes tegevustes alustatud mujal maailmas üha enam populaarsust koguva ja meeste tervist positiivselt mõjutava men’s sheds (http://menssheds.eu) liikumisega. Tegevuste arendamisel ja planeerimisel on saadud tuge European Men’s Sheds Association’sist, Nathan Sarea (intervjueeritud) vahendusel. Ülikooli poolt tehtud hindamise tulemused näitavad sellelaadse tegevuse kasu ja vajalikkust Eesti kontekstis ning koostöös erinevate osapooltega on töötatud välja MTÜ Meeste Garaaži missioon ja edasine tegevuskava. Tartu Ülikooli meeskond jääb mentorluse korras Meeste Garaaži toetama ka edaspidi, mistõttu baseerub töö meestega rahvusvaheliselt tunnustatud parimatele tõenduspõhistele praktikatele ning teadmistele. Eesmärkide täitmisekstehakse tihedalt valdkondadeülest koostööd (haridus, kultuur, ettevõtlus).
Miks mehed?
Ühiskond eeldab meestelt mehelikkust. Valdava arusaama kohaselt peab mees olema agressiivne, tundekülm, domineeriv, saavutustele ja karjäärile keskendunud perekonna ülalpidaja. Sellisest rollist kõrvalekaldumine võib kaasa tuua nii madala ühiskondliku positsiooni ja tunnustuse puudumise, kui ka mehe ebakindluse, madala enesehinnangu ja ennasthävitava käitumise. Eesti ühiskonnas on maskuliinsuse kriis märgatav: see väljendub meeste lühemas elueas, riskikäitumises, tööalases stressis, ebatervislikes eluviisides, südamehaigustes, lähedaste suhete katkemises ning suitsidaalsuses (Mees sotsiaaluuringu subjektina 2007). Statistika näitab, et Eestis on suitsiidide suhtarv Euroopa kõrgeimate seas (1,5 korda kõrgem Euroopa keskmisest) ning 80% neist, kes otsustavad endalt elu võtta on meessoost (Aastatel 2006-2016 enesetapu sooritanute epidemioloogiline ülevaade 2018).
Vananemine
Me kõik oleme ühiskonnaga seotud, elame ja areneme suhtes ühiskonnaga. Ühiskonnas levivad stereotüübid vanemaealiste inimeste kohta, mis iseloomustavad neid haigete, teistest sõltuvate, seniilsete, aseksuaalsete, sotsiaalselt isoleeritute, mitteaktiivsete, rumalate, kurvameelsete, arenemisvõimetute, töötamiseks sobimatute, isikupäratute inimestena (Tambaum 2016). Seega võib vanemaealisi diskrimineerivas kogukonnas elav vananev mees kergesti omaks võtta ebaõiged hoiakud: tunda end (nt töölt kõrvale jäädes) kasutu ja ebavajalikuna ning hakata ka vastavalt mõtlema/käituma.
Aktiivne vananemine tähendab vaimset, sotsiaalset ja psüühilist heaolu kogu elukaare kestel. Selleks on vaja pikendada tervislikult elatud aastaid, parandada elukvaliteeti ja eluga rahulolu. Sotsiaalne kaasatus toetub inimese vajadustele, huvidele ja võimekusele. See vähendab terviseriske ja toetab iseseisvat toimetulekut ning heaolu. Üksindust kogevatel inimestel on kõrgem haigestumus- ja suremusrisk (kardiovaskulaarsed haigused, diabeet, kognitiivne langus, depressioon, dementsus jne) (WHO 2002).
Üksildus
Kiire elutempoga heaoluühiskonnas on inimeste sotsiaalne isolatsioon üha suurenev probleem. Üksindusega seonduvat on uuritud pigem vanemaealisete seas ning on leitud, et just eakamad inimesed kuuluvad suurema tõenäosusega riskirühma (lähedaste kaotus, laste iseseisvumine jne), kuid tänapäeval võivad üksindust kogeda igas eas inimesed ja seda vaatamata omaste olemasolule, arvukatele sotsiaalsetele kontaktidele või teistega koos elamisele. Inimene võib tunda end emotsionaalselt üksikuna ka perekonnas ja teistest ümbritsetuna, kui tema elus puuduvad tähendusrikkad suhted. (Drennan jt 2018, 1113-1132).
Koju jäänud mees ei leia tihtipeale enam kohta, mis toetaks tema ühiskonnaelus osalemist. Eestis puuduvad organiseeritud sotsiaalsed väljundid üksindusriskis elavatele meestele vanuses 45+ eluaastat. Meesteklubid, mis ei põhine vaid kindlale hobile, koondavad pigem eakamat sihtgruppi (70+) ning nooremaealised (k.a äsja pensionile jäänud) ei soovi end veel vanemaealiste kohorti paigutada. Samuti on riiklikult toetatud päevakeskustes pakutavate huvitegevuste sihtrühmas valdavalt naised (nt käsitööringid, võimlemine, tantsimine), kus mehed ei leia kohta.
Vähene meeste tervisele suunatus kajastub ülemaailmse probleemina. Uuringud kinnitavad, et sotsiaalselt isoleeritud meestel on vähem võimalusi kogukonnaelus osalemiseks (Reynolds jt 2015, 531-551) ja vaimse toe saamiseks ja seda mitte ainult Eestis. Küll on aga väljaspool Eestit üksindusega seotud probleeme teadvustatud. Parima näitena sobib Suurbritannia, kus spordi- ja kodanikuühiskonna minister Tracey Crouchile täidab üksindusministri ülesandeid (The New York Times 17.01.2018), et toetada üksindusprobleemidega inimesi. Samuti toetatakse väljaspool Eestit riiklikul tasandil mens’s shed liikumist, mis pakub osalemisvõimalusi meestele ja tõstab seeläbi nende heaolu.
Meeste Garaaž (ingl. k men’s shed)
Mens’s shed-ide positiivne mõju on leidnud kajastamist mitmetes uuringutes. Näiteks on tõendatud, et ühendades mehi ja võimaldades neile kokkupuudet teiste meestega, aitab see säilitada mehelikkust ja parandada vananemisega kaasnevate elumuutustega toimetulekut (Carragher ja Golding 2015, 152-168). Suhtlemine on vanema eaga kohanemisel väga oluline, sest see aitab kogeda positiivseid emotsioone ja tõlgendada elus aset leidnut. Koos teistega tegutsedes antakse oma elule uusi tähendusi ning seatakse eesmärke, mis on vaimse heaolu ja autonoomsuse aluseks. Iseseisev ja sihiteadlik vanemaealine tuleb paremini ja kauem oma eluga toime (Diehl ja Wahl 2010, 340-350). Vananeva rahvastikuga riikides, mille hulka kuulub ka Eesti, on äärmiselt tähtis toetada inimese iseseisvat toimetulekut, et vähendada eakatele kuluvat hoolduskoormuse ressurssi.
MTÜ Meeste Garaaž propageerib aktiivset ja tervet vananemist kogu elukaare vältel. Nii vanemaid kui ka nooremaid mehi kaasa haarates loob see võimaluse vastatikuse teadmise vahetamise protsessile ning aitab valmistuda eluks, mis on mõnus ja tegus ka vanemaks saades. Põlvkondade vaheline lävimine vähendab vanusega seotud hirme ja stereotüüpe, sest ebaõigeid hoiakuid muudab just kõige kindlamalt omvaheline kokkupuude ja suhtlemine. Nooremas ja keskeas osalejatel on seega hilisemas elus lihtsam üle saada võimalikest kriisidest (nt töölt kõrvale jäämine, sotsiaalse võrgustiku vähenemine jm). Samuti on tõestatud, et need kes on juba keskeas tegusad väljaspool perekonda ja tööst vabal ajal, jätkavad aktiivset elu ka vanemas eas ning kohanevad vanema eaga kaasnevate rollimuutustega paremini (Richardson ja Barusch 2006).
Viidatud allikad
Carragher, L., Golding, B. (2015). Older Men as Learners: Irish Men’s Sheds as an Intervention. Adult Education Quarterly 65(2), 152–168.
Diehl, M. K., Wahl, H. W. (2010). Awareness of Age-Related Change: Examination of a (Mostly) Unexplored Concept. The Journals of Gerontology. Series B: Psychological Sciences and Social Sciences, 65(3), 340–350.
Drennan, J., Treacy, M., Butler, M., Byrne, A., Fealy, G., Frazer, K., Irving, K. (2008). The experience of social and emotional loneliness among older people in Ireland. Ageing & Society 28, 1113–1132.
Mees sotsiaaluuringu subjektina (2007). Tallinn: Sotsiaalministeerium.
Reynolds, K. A., Mackenzie, C. S., Medved, M., Roger, K. (2015). The experiences of older male adults throughout their involvement in a community programme for men. Ageing & Society, 35(3), 531–551.
Richardson, V. E., Barusch, A. S. (2006). Gerontological Practice for Twenty-First Century: Social Work Perspective. New York: Columbia University Press.
Rooväli L, Pisarev H, Suija K, Aksen M, Uusküla A, Kiivet RA. Aastatel 2006–2016 enesetapu sooritanute epidemioloogiline ülevaade. Tartu: Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut; 2018.
Tambaum, T. (2016). Diskrimineerimine vanuse alusel. Teoses: Saks, K. (toim). Gerontoloogia. Õpik kõrgkoolidele. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
World Health Organization. Dept. of Noncommunicable Disease Prevention and Health Promotion. (2002). Active ageing: a policy framework. Geneva: World Health Organization.
Yeginsu, C. (2018). U.K. Appoints a Minister for Loneliness. The New York Times. 17.01.2018. www.nytimes.com/2018/01/17/world/europe/uk-britain-loneliness.html. (15.10.2018).
Teksti koostas Felika Tuul